Paar nädalat veel minna, kannatage ära!
Alustame siis mitte nii heast kohast.
Minu jaoks tundub asjatult keeruline kasutada riigiteataja lehte. Sait ise on kuiv tekst, kuid mida muud sa seadustest ikka ootad.
Aeg-ajalt kui töö teemal seal vaja kolada, siis vajaliku seaduse täpse nimetuse mitteteadmisel on otsingust õige asja leidmine paras peavalu. Tõenäoliselt on keeleinimesed selle sõnastanud korrektselt, kuid “inimkeeli” vajaliku seaduse leidmine on paras piin. Tuleks soovitada otsingumootori paindlikumaks muutmist. Aga leidub ka pisike võimalus, et tegemist hoopis minu saamatusega seadustes orienteeruda 🙂

Minu kõige positiivsem kogemus asjaajamisel on tegutseda maanteeameti kodulehel.
Puuduvad igasugused tuled ja viled, leidub vaid vajalik info. Võtame pealehe – kui soovid infot liikleja/sõiduki/ühistranspordi kohta, klikid kirjale – ei avane uut lehte, vaid samal lehel kuvatakse uued valikud ja kui hiirega sealt kogemata mööda liigud “vabale pinnale” siis ei kao see uus menüü ära. Paljudel saitidel on tugev probleem see, kui menüüribalt hiirega ära liikuda siis kaovad ka valikud silme eest ära ja piinlikult täpselt tuleb ajada taga rida-realt neid alapunkte. Eriti kui liigud teise astme või kolmanda astme alamvalikule – JUBE! Tegemist pole muidugi ainult veebilehtede probleemiga -analoogne “mure” on ka Chrome veebilehitsejal – oled teinud omale favouritside kausta ja sinna sisse veel ühe kausta – liigud esimesele kaustale, avaneb järgmine ja kui kohe sinna õiget rida pidi ei liigu, hakkad otsast peale. Olen teadlik et kaustal klikkimine hoiab seda lahti, kuid endiselt jään arvamusele et seda saaks lahendada paremini. Jah kujundajad tahavad ka palka saada, kuid kasutaja seisukohalt äärmiselt ebamugavad lahendused.
Teiseks heaks kasutuskogemuseks saab lugeda maanteeameti otsingut, see toimib lihtsas eesti keeles, ei ole vaja teada täpseid termineid. Otsingumootor annab tulemuste loendi, ei kuvata infot “leitud 28241 vastet otsingule: liiklusmärk” – mis seal vahet on mitu tulemust on kui sa pead seal edasi kaevama 283 lehekülge. Maanteeameti lehel aga on see lihtsalt ja väga mõnusalt lahendatud. Kuvatakse otsingu tulemuse valdkond koos lühikese sisu kirjeldusega.
Lisaks loomulikult paberivaba ARK-i üldine mõte – tundub riigi parim teenus!

Kuna vaja oli ainult ühte negatiivset ja ühte positiivset näidet/kogemust, siis täidan normi ja üle ei pinguta.

Viiteid:

https://www.mnt.ee
https://www.riigiteataja.ee
https://www.google.com/chrome/

Anti ülesanne:
Analüüsi ajaveebiartiklis üht tarkvara arendus- ja üht ärimudelit mõne konkreetse projekti näitel.

Siiani pole pidanud ühtegi ärimudelit ega tarkvaraarenduse projekti “näppima”, seega antud teema tundus nii keeruline ja müstiline asi.
Kuigi tuli rääkida mingi konkreetse projekti näitel siis laiendan omaalgatuslikult teema laiemaks.
Võtame näiteks interneti kasutamiseks hädavajaliku asja nagu broswer.
Siinkohal ei ole mõtet välja tuua erinevaid tootjaid vaid vaataks asjale üldisema pilguga.
Nii tarkvaraarenduse kui ka ärimudeli osa katab kenasti ära just browser.
Turul on palju vastava tarkvara jupi pakkujaid, kuid need kõik on tasuta. Iga ärimees küsiks et mis on selle asja point, kui see tasuta kättesaadav on?
Tegemist on siiski ärimudeliga – aeg-ajalt viskab mõne reklaami üles, keegi maksab et need reklaamid seal ilmuks. Seega, anna tasuta asi kasutusse, viska vahele veidi reklaami ja kui sinna klikitakse (ka kogemata) saad sina oma külastuse kätte ja reklaami tellinud asutus näeb et asi toimib, külastatakse lehte jne.
Kui keegi on tellinud mingi browseri tootjalt reklaami, siis on see keegi kinni maksnud vastava toote välja töötamise. Taustajõud töötavad pidevalt selle nimel et just TEMA broswer oleks see mis tõmbaks inimesi seda kasutama. Seega algselt nii süütuna näiv broswer on päris korralik äriprojekt mille halduse ja arendusega tegeleb väga suur hulk inimesi.
Mis on aga põnev selle kõige juures, et kuidas sa satud teise tootja broswerile esimese tootja tarkvara kaudu? Ükski tootja ei lase teisel firmal oma toodet sinu brosweri banneril reklaamida. Tarbijani tuleb jõuda muud teed mööda – see on aga juba reklaamimeeste pärusmaa.

Millist vahendit netis surfamiseks valida, vaata techradarist.

Kuna kirja said oma mõtted siis allikaid on vähe:
Techradar.com

Sellenädalane teema kaevus häkkerlusse.
Usun et enamus inimesi (kaasarvatud mina ise) arvasid häkkeri mõiste all prillidega pikajuukselist tüüpi kes tahab arvuti abil kellegile miskit paha teha.
See väärarusaam on kujundanud meedia ja asjatundmatute isikute tõlgenduset või siis kehvast kuulmisest.
Arvutimaailmas eristatakse suures plaanis kahte tüüpi asjamehi – häkker ja kräkker.
Häkker loob asju, kräkker on see kes neid lõhub.
Ise arvasin samuti et häkker on see kes luusib mööda netti ringi ja otsib turvaauke või avatud porte ning teeb pahandust – tutkit, hoopis kräkker on see tüüp.
Lugesin läbi eestikeelse “Kuidas saada häkkeriks” ning tõdesin et seal on palju ära tundmist, võtame näiteks asja lõpuosa – Korduma Kippuma Küsimused. Mõned neist on täitsa enda poolt küsitud asjad – küll salaja ja endale.
Kes siis julgeks avalikult öelda, et tirisin kunagi häkkeri käsiraamatu ja tulemuseks oli uus windowsi install 🙂

Kuidas siis saada häkkeriks?
Eelmainitud kirjatükis kirjeldatakse nii oskuseid kui mõtteviise, millega häkker võiks/peaks silma paistma. Küll aga iseenda häkkeriks nimetamine on sama nagu öelda et ma olen olümpiavõitja 100m jooksus, tegelikult suudan läbida 60m ja siis istun maha ja puhkan.
Häkkeriks hakkamine ei tähenda et paari nädala pärast oled sa “valmis”. Häkkeriks ei saa lihtsalt hakata, selleks arenetakse. Tõenäoliselt kujuneb sellest pikem protsess mis hõlmab endas nii koodi kirjutamist kui selle lugemist.
Häkkeri käsiraamatus on ära toodud alustamiseks tungiv soovitus lugeda koodi. Just lugeda, ja siis kirjutada. Sa ei pea mõistma kirjutada valmis male programmi, alusta lihtsamatest asjadest.

Õpi programmeerima!
Progemistee alustamiseks sobib Python – tunnistan, sobib. Teistest on algul ehk liiga keeruline aru saada. Hiljem lisa mõned muud progemise keeled oma teadmistesse.
Õpi “tegema veebi”.
Seni oled kolanud internetis erinevatel lehekülgedel, vaata mis toimub tegelikult brauseris ja parajasti viibitaval lehel. Vajuta hiirega parem klikk, sealt avaneb alumises osa valik “Inspect”, “View source” vms. Mine vaata mis seal peidus on.
Soovitatakse ka inglise keel selgeks teha, enamus programmeerimist ja veebi põhineb inglise keelel.

Häkkerlus on mõtteviis!
Häkkeri mõttemaailm ei luba lahendada sama asja kaks korda, mis ei tähenda et sama probleemi lahenduseks on üks ja ainus õige viis. Tõenäoliselt kui suudad leida lihtsama ja parema lahenduse, võetakse sinu variant ka kasutusele.

Head häkkerit ei tohiks kammitseda igav ning nüri niiöelda staatiline tegevus ja piiratud tegutsemisvabadus. Parimad asjad sünnivad loovinimestele siis kui neile anda ruumi ning võimaldada häid vahendeid käesoleva probleemi lahendamisel.

Suhtumine.
Kindlasti on tulnud ette juhuseid kui oled kellegile miskit abi pakkunud ja sind on nimetatud häkkeriks – naudi, ära uhkusta sellega. Hea häkker hoiab madalat profiili ning ei käi kekutamas et näe, ma olen nii kõva häkker.

Kräkker.
Varasemalt mainitud kräkker – ehk see negatiivne pool asjal, tüübid kes kasutavad oma oskusi pahavara ja muu taolise loomiseks.
Kräkkerite iseloomustamiseks toon välja “Kuidas saada häkkeriks” teose lõpust ühe korduma kippunud küsimuse ja vastuse, järeldused peate sellest ise tegema:

K: Kas sa aitaksid mul süsteeme kräkkida või õpetaksid mind kräkkima?
V: Ei. Igaüks, kes peale selle teksti läbilugemist ikka sihukesi asju küsib, on õpetamiseks liiga loll – isegi kui mul oleks õpetamiseks aega.

Ole häkker mitte kräkker!

Allikana kasutatud:
Kuidas saada häkkeriks
python

Sellenädalane teema on juhitüübid ja mõte oli kirjutada kahest juhist läbi selle.
Kiirelt ülevaade kuuest juhi tüübist:
juht (leader)
teavitaja/suhtleja (communicator)
treener/juhendaja (coach)
mentor/õpetaja (mentor)
arengumootor (change agent)
ülemus (power broker)

Lappasin spikerdamise mõttes läbi kursusekaaslaste ajaveebe ning sealt vaatas vastu oodatult Steve Jobs, Bill Gates, Paul Allen.
Kuna erinevus pidi rikastama siis otsisin midagi muud ja leidsin sellised mehed nagu Joel Spolsky ja Paul Graham.

Joel Spolsky

Ameerikas sündinud, Iisraeli armees langevarjubrigaadis teeninud juudi pärituolu USA arvuti inimene – päris põnev kombinatsioon ju.

Aastal 1991 liitus Joel Microsoftiga ning toimetas Exceli tiimi arenduses ning vedas Microsofti Visual Basic meeskonda. Töötanud on veel lisaks Viacom (tänaseks Viacomcbs) ja Juno Online Services-s.

Miks ma temast kirjutan?
Esimesel semestril oli kohustusliku kirjanduse osana mõned tema artiklid, teisel semestrilgi viskab tema kirjutisi ette.
Kui nüüd päriselt käsile võtta tema tegemised siis kindlasti on kõik progemisega kokku puuutuvad tegelased kursis Stackoverflow lehega. Joel oli üks selle asutajatest. Kiire infona teistele, et tegemist on siis programmeerijatele orienteeritud lehega, kus leiab vastuseid koodi kirjutamisel tekkivatele probleemidele. Ka siinkirjutaja on korduvalt seal oma probleemidele vastuseid otsimas käinud.
2019.aastal loobus Stack Overflow CEO positsioonist.
Avaldanud on ta 4 raamatut ja pidanud korralikku blogi aastast 2001. Mõned tema artiklid: The Joel Test: 12 Steps to Better Code, Back to Basics, Things You Should never Do, Part I, The Iceberg Secret, Revealed

Kuna internet väga palju infot tema isiksuse kohta ei paku siis olles ise lugenud mõned tema kirjutused läbi on jäänud inimesest mulje kui pigem heast juhist ja teavitajast. Ise kirjutab ta enda kohta siin.

Paul Graham

Inglise pärituolu 55-aastane Ameerika arvutiteadlane.
Kuna isa oli tuumafüüsik, siis ega pojalgi läinud kaua kui “tekkis” huvi matemaatika vastu.
Algselt omandatud filosoofia bakalauruse kraad sai täienduse Harvardis. 1988.a omandas ta magistriõppes ning 1990 lõpetas doktorina Computer Science alal – eestikeelne vaste on lihtsalt liiga kole siia kirjutada.

1996.a asutas ta Robert Morris-ga Viaweb-i, mis võimaldas luua kasutajatel enda interneti poode. 1998 müüdi see maha Yahoo-le 49,6miljoni dollari eest. Lisaks on ta olnud asutaja startuppide alutamise ettevõttes Y combinator.

Kuigi Paul on arvutiteadlane on paljud tema kirjutused filosoofilised: Mean People Fail, Why Nerds Are Unpopular jne.
Usun et tema esseedest leiab igaüks endale midagi meelepärast.
Kuigi tegemist on oma alal tegijaga ning lugupeetud inimesega, ei jaga kõik tema visiooni.
Jaanuaris 2016 kirjutas ta kirjatüki Economic Inequality – mis pani kulmu kergitama nii mõnegi inimese. Asi räägib siis majanduslikust ebavõrdsusest ühiskonnas.
Selle artiklini jõudes tundus olevat tema juhitüübiks suhtleja, arengumootor, kuid viimase näite varal viskas korralikku “ülemust” ka sisse. Mitte et ta artiklis midagi valesti oleks kirjutanud, pigem just see, et ta selle nii ausalt välja tõi, respect!
2019.aastal võeti Paul National Academy of Engineering (meie mõistes Teaduste Akadeemia) liikmeks.

Kasutatud materjalid:
Wiki
joelonsoftware.com
stackoverflow
paulgraham.com
mingi leht

Infotehnoloogia on üks kiiremini arenevaid/muutuvaid valdkondi käesoleval ajal.
Kodutööks oli anda kirjeldus IT profile Eestis. Ei saa mainimata jätta et kui tegemist on IT profiga Eestis, siis on tegemist oma ala tegijaga igal juhul. Eesti IT inimesed/lahendused on maailma mastaabis teada-tuntud asjamehed.

Milline võiks siis olla moodsa Eesti IT professionaal ?
Kindlasti ei vasta ta abipalve peale “have You tried turning it off and on again?”, vaid kuulab ära su mure – ükskõik kui labane see võiks tunduda.
Järjest rohkem on vaja olla see tüüp, kes jagab asja lennult, kohaneb ning räägib kaasa laiemalt kogu eriala mõistes.
Kuna IT on väga suure skoobiga, siis tuleks defineerida valdkond enne, kui kedagi spetsialistiks tembeldama hakata.
IT osakonnas toimetavad nii tugiteenuseid üleval pidavad spetsialistid, analüütikud, programmeerijad kui ka “murelahendajad” jne. Kas siis proff on üks kes progeb või teine kes toimetab eesliinil, või hoopis too 18-s kes oskab igast valdkonnast midagi? Sel juhul miks kehtib ütlus: kui üks mees oskab kõike, siis ei tee ta tegelikult mitte ühtki neist väga hästi?
Tugiteenuse tüüp on tõenäoliselt pädevam oma ala peal kui kontori help-deski persoon seda tegema panna ja vastupidi. Tagasihoidliku sotsiaalse lävimisega itimees ei sobigi help-deski, kuid ometi saab ta olla tipptasemel serveripargi haldaja. Samas on aga “suhtlen kõigiga vabalt” olemisega töötaja asendamatu tugiisiku rollis, kuid ei pruugi olla spetsialist tegemaks analüütiku tööd. Kumb neist on professionaal ja kumb mitte? Või äkki siiski mõlemad?
Seega kuni inimene teeb seda mis meeldib ja teeb seda hästi, siis on ta õiges kohas ja mingist hetkest ka oma ala professionaal.

Kas teate mis vahe on heal ja veel paremal programmeerijal? Probleemi korral oskab see veel parem tüüp oma küsimuse paremini sõnastada ja leiab iseseisvalt vastuse – nii lihtne see ongi!

Enamus meist on kuulnud või on teadlikud mis on copyright – mis viitab siis autoriõigustele, mitte otsetõlkes “kopeeri paremale”!
Puutusin kokku selle nädala teemas esmakordselt Copyleftiga. Küsid mis see on? Heh, esimese hooga lugesin õppematerjali ja wikipedia kirjelduse (wiki küll ainult osaliselt) läbi, kuid targemaks ei saanud…ka teisel korral jäi see lõik segaseks.
Kuna aga ülesanne “uurida kuidas mõjutab vabade litsentside juures edasikandumisklausel (copyleft) litsentsivalikut? Ning too näiteid erinevate variantide kohta” vajas täitmist siis proovisin korra veel. Noppisin siis välja eestikeelse tõlke asjale – nõue tuletatud loomingu edastamiseks samade tingimuste alusel.
Selge, tegemist on litsentsiga mille alusel saab kopeerida/edastada loomingut samadel tingimustel mis algne asi on tehtud.
Suures plaanis jaotuvad copyleft litsentsid FSF-i (Free Software Foundation) järgi neljaks: väga tugevad (konkreetsed), tugevad, nõrgad ja puuduva copyleftiga. Küsimuse tekitab minus selle viimase vajalikkus, kui see nii ehk naa puudub??? Aga kuna see juhendmaterjalides kirjas on ja maailm seda nii tunnistab – las ta siis olla neljas.

Inglise keeles on need neli vabadust:
Freedom 0 – the freedom to use the work – väga tugev
Freedom 1 – the freedom to study the work – tugev
Freedom 2 – the freedom to copy and share the work with others – nõrk
Freedom 3 – the freedom to modify the work, and the freedom to distribute modified and therefore derivative works – nn. puuduv copyleft.

Tugeva copylefti alla koonduvad enamus äritarkvarasid. Küll aga leidub selles muidu tugevas litsentsis nii öelda auk – vastav litsents ei ole kohaldatav üle veebi kasutatavale tarkvarale. Minu talupojamõistus ütleb siinkohal, et vastava teema toob hästi esile Google Docs – kasutaja masinas seda ei majandata, kõik käib üle veebi – siinkohal võib keegi korrigeerida minu avaldust kui soovib (aga ei pea!).

Nõrgema copylefti alla käivad näiteks tarkvara teek 🙂 – päris eesti keeles siis tarkvara kogu.

Litsentside valikut ise teostada ei oska – puudub siiani ka reaalne vajadus. Küll aga olen kursis, et mul on kohustus materjalide interpreteerimisel tuua välja kasutatud allikad ning viited neile.

Eelnevast tulenevalt mingi programmi teadlikul installeerimisel vastan “üldtingimustest” arusaamise kohta esitatavale küsimusele JAH. Kuna kogu selle legal osa läbi lugemise arusaamiseks peab käima kõigepealt 4-5 aastat juurat õppimas, kuid juurat õppida ma ei soovi, küll aga installeeritud tarkvara kasutada!

Kokkuvõttes on tegemist juristide mängumaailmaga kuhu ma nina toppida ei soovi – või ei oska? Ise kasutan ametlikke tarkvarasid ja vabavara – piramine jäi käimasoleva sajandi algusesse.

Teema allikateks:
Wiki
GNU
Free Software Foundation
Eestikeelsed tõlked moodsatele IT sõnadele www.vallaste.ee
Ja loomulikult Kaku õppematerjalid

Tutvusin teosega mis kirjutab lahti inimeselt inimesele mis on autoriõigused ja kuidas neid tõlgendatakse. Mis vajaks muutmist ja millises mahus.
Härrad on välja toonud kitsaskohad ning piirangud, millega kiusatakse infoühiskonda.
Paraku pean nõustuma, et autoriõiguse seadmine autori eluajale ning lisaks 70-le aastale (ehk 70 aastat peale surma) on ikka liig mis liig.
Ise küll loomeinimene ei ole, kuid kõik intellektuaalse omandi autoriõigused tunduvad ka minule ülepaisutatud.
Võtame ajaloost näite kus AT & T patenteeris/monopoliseeris ära sideteenuse teema 19.sajandi lõpus, mille tulemuseks oli see, et raadio kui selline jõudis valmis tootena inimestele 20 aastat hiljem.

Asjatult keerulised autoriõiguste nõudmised pidurdavad kogu ühiskonna arengut.
Teema pealkirjas mainitud raamatus on välja toodud parandusettepanekud koos põhjendustega.
Hea paralleel toodi taaskord minevikust:
u.150 aastat tagasi loodi esimesed avalikud raamatukogud, mis ajasid raamatukirjutajad tagajalgadele, et mismõttes saab tasuta lugeda raamatuid neid soetamata. Kirjastajad kartsid et see tingib olukorra kus ei kirjutata uusi raamatuid. Tulemuseks aga oli see, et raamatukogud toimisid katalüsaatorina kogu kirjandusele, inimesed lugesid ja tahtsid juurde, seega võitis kogu ühiskond.

Raamatu autoritel on õilis plaan reformida autoriõiguseid ja täitsa viisakalt.
Soov on ära kaotada “non-commercial” patendid – nõustun 100% olukorraga, kus oleks võimalik kasu mitte teenimise eesmärgil mõnda toodet/teenust kasutada või jagada.
Miks ei võiks omada/vaadata näiteks filme ja muusikat? Enamus inimesi ei teeniks sellega raha vaid lahutaks enda ja võibolla mõne üksiku tuttava meelt.
Käsitluse all on ka failijagamisteenused, küsin samuti: Miks mitte?
Enamus meist mäletab mis Napsteriga juhtus. Keegi tegelikult ei teeninud midagi, lihtsalt öeldi et EI TOHI!

Autorite poolt soovitud mahus muudatuste sisseviimine ei tekitaks olukorda kus reaalsed “teoste” autorid oma autoritasudest ilma jääks. Pigem leiduks neid, kes arendaks for fun asju edasi. Usun et kogu ühiskond võidaks sellest.

Raamat on kirjutatud 2012.a. ja seal on viidatud 20 aastasele vägikaikaveole seadusandlusega. Tänapäevasemaid andmeid ei oma, kuid arvan et probleem ei ole niivõrd poliitikas kui endiselt rahas – suurfirmad võitlevad enda rahakoti eest dikteerides poliitikat.

Allikas:
The Case for Copyright Reform by Christian Engström MEP & Rick Falkvinge.

1994.aastal nägi esmavalgust raamat “Netiquette”, autoriks Princetoni ülikoolis õppinud ja tollel ajal Silicon Valleys töötanud Virginia Shea.
Tänases mõistes on tegemist iidvana trükisega kuid igati kohaldatav moodsa aja võrgukultuuri.

80-ndate lõpus vohama kukkunud internet vajas peagi mingit elementaarset käitumisjuhist, seega sai loodud netikett.

Võrguetiketi 10 käsku eestikeelsed tõlked:

1. Ole inimene.
2. Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus.
3. Tea, kus sa oled.
4. Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust.
5. Näe võrgus hea välja.
6. Jaga oma teadmisi.
7. Aita piirata sõimusõdu.
8. Austa teiste inimeste privaatsust.
9. Ära kuritarvita oma võimu.
10. Andesta teistele nende eksimused.

Sooviti et kirjeldaks oma kogemusest ühte neist.

Andesta inimestele nende eksimused!

Üldjuhul kipuvad sellised teemad esile kerkima uue kasutajana sinu jaoks uude keskkonda, foorumisse või jutukasse sattudes.
Viimane sedalaadi kokkupuude oli äärmiselt meeldiv.
Kursuse raames tegin tutvust suhtluskanaliga Discord.
Loomulikult avastasin ma selle kuu aega hiljem kui teised esmaskursuslased (või ei tutvunud piisavalt paljude materjalidega). Seega olid teised end juba sisse seadnud ja arutelud käisid täies hoos.
Kunagi on veedetud (liiga palju) aega jutukates, siis pidasin heaks tavaks teemasse jalgutrampides mitte siseneda.
Seega, sai oodatud/vaadatud päris mitu aega enne kui julgesid oma piiksu kuskilt nurgast teha. Minu suureks üllatuseks ei järgnenud mitte ühtegi ilkumist (nagu päriselt päriselt) vaid väga arusaav suhtumine nii õppejõu, abiõppejõudude kui ka kaastudengite poolt. Minu poolt respekt Teile Pythoni kursusel abi eest.
Kursuse edenedes julgesin ka ise aeg-ajalt nõu anda neile kes omadega jännis olid.
Ehk mis kogu asja point on?
Aita algajaid, sest me kõik olene kunagi alustanud ja tundnud vajadust osavamate juhendamise järele.
Rumal ei ole see kes rumalalt küsib, vaid see kes rumalalt vastab!

Lõpetuseks tsiteerin ühe IT alal töötava spetsialisti öeldut:
“Mõni aasta hiljem foorumis kolades sattusin täiesti juhmile küsimusele. Veidi aega järele mõeldes selgus, et selle küsimuse olin ise esitanud!” ja me naersime 🙂

Allikad:
Virginia Shea
Wikiwersity
Minu elu 1.0

Viskame pilgu 2013. aastal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt paika pandud Eesti infoühiskonna arengukava mõnele punktile.
Õppejõu poolt tehtud ülesanne oli asjaga tutvuda ja jagada mõtteid paaril teemal , mis õnnestus ja mis mitte.

Alustan sellest, et antud artiklit läbi lugedes jäi väga sovietilik maik asjale – loed järjest arengukava punkte ning tunned kuis vaim nüristub. Meenub lõik filmist “Malev” , kus loeti ette malevasuve jooksul tehtud töid ja saavutusi – jube.
Aga mitte sellest ei olnud tarvilik kirjutada.

Võtan teemaks privaatsuse – puudutab meid kõiki. Mõni hoolib vähem , mõni peab sellest rohkem lugu.
Arengukavas oli kirjeldatud mõte, et üha suurenevate andmemahtude juures tekib privaatsuskadu, kuid inimestel on teatud kontroll oma andmete kasutamise üle. Antud mõtet toetab kogu infoühiskonna point- kõik mis on internetti üles laetud, see sinna ka jääb.

Eelnev punkt peab tänaseni paika. Olgugi et andmebaasid on järjest paremini kaitstud, leidub siiski Snowdeni laadseid robinhoodilikke mehi kes valgustavad pööblit asjatoimetamiste telgitagustega. Mis omakorda soodustab järgmisi ja veelgi varjatumaid tegevusi teatud üksuste poolt.
Priivaatsuse kadumisega on nad küll täppi pannud, seda enam pole.

Teine asi mis silma jäi oli Tervishoid ja sotsiaalteenused – need pidid saama üleviidud uuele kvaliteeditasemele.
Toon välja ühe mõtte millega tutvusin esimese nädala teemas “läbikukkunud IT projektid/tooted”.
Nimelt käib uue sotsiaalkaitse infosüsteemi SKAIS2 arendamine, kohe tõsine arendamine. Alguse sai projekti ettevalmistamine 2011. 2019.aasta alguseks oli see neelanud 15 miljoni euro suuruses vahendeid, korraldati täiendav hange 8 miljoni euro peale.

2019.aasta septembris tegi riigikontroll infosüsteemi arendusele analüüsi “miks riigi tarkvaraarenduse projektid nii mõnigi kord ebaõnnestuvad”. Peamiste riskidena toodi välja valesti püstitatud eesmärgid, tarkvaraarenduse vähene kogemus, õigusaktide muutumine projekti jooksul ning ka puuduliku rahastuse. Selle viimase kohta küsiks minu talupojamõistus SKAIS2-le toetudes, kas 15 miljonit eurot on puudulik rahastus?

Ei, ma ei kritiseeri töö tegijaid, üldsegi mitte, pigem saadan negatiivse noodi aparatusele mis kannab nime AS Eesti Vabariik.

Omad mõtted väljendasin tuginedes järgmistele algandmetele:
Eesti infoühiskonna arengukava
Tehnika.postimees
err.ee

Chattimise algusajaks loeb Wiki 1973  Talkomatic juturuumi, techwalla andmetel on see aga hoopis välja kujunenud Multi-User Dungeon (edaspidi MUD) tüüpi mängudest.
Eks tõde on tõenäoliselt seal vahepeal.
MUD – virtuaalne reaalajas toimuv tekstil baseeruv mäng.
Talkomatic aga oli kuni viiele üheaegsele kasutajale mõeldud “ruum” kus tekst ilmus tähthaaval kõigile korraga nähtavaks, vastavalt trükitavale infole.

Päris “chat” nimetus võeti kasutusele 1979.a.
´80-datel sai asi hoogu juurde, ´89 peeti esimene transatlantiline online vestlus.

IRC Chat

Internet Relay Chat – algselt mõeldud soomes Oulu ülikoolis asjaarmastajatele tarkvara, uudiste ja muu IT alase info jagamiseks.
Techwalla andmeil sai IRC-st ka 1991 augustiputši ajal üks vähestest teadaolevatest hääletorudest ülejäänud maailmale olukorrast info edastamisel – ametlikus meedias oli vastav teema loomikult keelatud.
Ka eestis palju levinud mIRC jututoad andsid tegevust paljudele inimestele, kel puudus julgus mujal tutvusi sobitada 🙂
Välja kujunes netikett – netikäitumise elementaarne viisakus.

Java Chat

Kui varasemalt olid suhtluskeskkonnad eraldi siis Java chat oli midagi uut ja huvitavat, seda võis kuvada ka veebilehtedel.
Java tehnoloogia kasvas jõudsalt – algusajaks oli ´95, aastaks 2003 oli seda kasutamas üle 550 miljoni arvuti.

IM – Instant Messaging Chat Rooms

Alguse saanud 1995.a. kui AmericanOnline andis sisevõrgus töötajale kasutada sõbralisti.
´97 aastal anti see üldisesse AOL teenuse tarbijate kasutusse omavahelise suhtluse tarbeks.
2001. võimaldati messengeri kasutamine ka mitte-AOL kasutajatele.
Tuntuim neist meie jaoks on vast tänaseks surnud MSN.

Asjade loomulikuks jätkuks tekkis voice chat – ehk netikõned.
Algselt tavalistest netikõnedest said tõusva hitina ka koosolekute läbiviimise vormid välja kujunes Skype.
Tänaseks paljude jaoks igapäevane suhtlusvahend on telekom firma poolt pakutav video ja tavakõnede läbiviimise platvorm erinevate seadmete nagu nutifonid, tabletid, XBox One konsooli kui ka tavapärase arvuti vahel.
Kasutajad saavad edastada tekste, videoid ja pilte.

Tahame või ei taha, aga jõuame siiski välja taas Facebook-ni.
Väga suur osa tuttavaid ja vähem tuttavaid on seal igapäevaselt kättesaadavad.
Instant Messengerist on saanud FB osana peavoolumeedias suhtlusvahend.
Seega on minu arvates enamus chat´s kolinud FB-sse.

Pahupool

Kogu sellel võimsal anonüümsel chattimisel tekkis loomulikult ka pahupool, kus tegutsesid petised, sullerid ja muud elust teise arusaamaga inimesed.
Online jutukates tutvunud inimesed on tihtilugu kokku saades avastanud, et varasemalt “teatud” inimene osutub hoopis kellekski kolmandaks – ei klapi ei nägu ega tegu.
Lisaks sellisele süütumale enda kohta valetamisele on teada ka karmimate tagajärgedega tagajärgedega “tutvumisi” naiivsemate ja vähem naiivsemate inimeste vahel.

Kokkuvõtteks väidab antud kirjutise autor, et asi on siiski olnud pigem hea kui halb. Enda kokkupuuted kogu selle teemaga piirduvad mIRC keskkonna ja paari popima jutuka kasutamisega 2000. aastate algul.
Skype konto on olemas, kuid eelistan tehnoprimaadina siiski mobiilsidet.

Kasutatud materjalid:
Wikipedia MUD info
Techwalla
Wikipedia
Quora