The Case for Copyright reform.

Tutvusin teosega mis kirjutab lahti inimeselt inimesele mis on autoriõigused ja kuidas neid tõlgendatakse. Mis vajaks muutmist ja millises mahus.
Härrad on välja toonud kitsaskohad ning piirangud, millega kiusatakse infoühiskonda.
Paraku pean nõustuma, et autoriõiguse seadmine autori eluajale ning lisaks 70-le aastale (ehk 70 aastat peale surma) on ikka liig mis liig.
Ise küll loomeinimene ei ole, kuid kõik intellektuaalse omandi autoriõigused tunduvad ka minule ülepaisutatud.
Võtame ajaloost näite kus AT & T patenteeris/monopoliseeris ära sideteenuse teema 19.sajandi lõpus, mille tulemuseks oli see, et raadio kui selline jõudis valmis tootena inimestele 20 aastat hiljem.

Asjatult keerulised autoriõiguste nõudmised pidurdavad kogu ühiskonna arengut.
Teema pealkirjas mainitud raamatus on välja toodud parandusettepanekud koos põhjendustega.
Hea paralleel toodi taaskord minevikust:
u.150 aastat tagasi loodi esimesed avalikud raamatukogud, mis ajasid raamatukirjutajad tagajalgadele, et mismõttes saab tasuta lugeda raamatuid neid soetamata. Kirjastajad kartsid et see tingib olukorra kus ei kirjutata uusi raamatuid. Tulemuseks aga oli see, et raamatukogud toimisid katalüsaatorina kogu kirjandusele, inimesed lugesid ja tahtsid juurde, seega võitis kogu ühiskond.

Raamatu autoritel on õilis plaan reformida autoriõiguseid ja täitsa viisakalt.
Soov on ära kaotada “non-commercial” patendid – nõustun 100% olukorraga, kus oleks võimalik kasu mitte teenimise eesmärgil mõnda toodet/teenust kasutada või jagada.
Miks ei võiks omada/vaadata näiteks filme ja muusikat? Enamus inimesi ei teeniks sellega raha vaid lahutaks enda ja võibolla mõne üksiku tuttava meelt.
Käsitluse all on ka failijagamisteenused, küsin samuti: Miks mitte?
Enamus meist mäletab mis Napsteriga juhtus. Keegi tegelikult ei teeninud midagi, lihtsalt öeldi et EI TOHI!

Autorite poolt soovitud mahus muudatuste sisseviimine ei tekitaks olukorda kus reaalsed “teoste” autorid oma autoritasudest ilma jääks. Pigem leiduks neid, kes arendaks for fun asju edasi. Usun et kogu ühiskond võidaks sellest.

Raamat on kirjutatud 2012.a. ja seal on viidatud 20 aastasele vägikaikaveole seadusandlusega. Tänapäevasemaid andmeid ei oma, kuid arvan et probleem ei ole niivõrd poliitikas kui endiselt rahas – suurfirmad võitlevad enda rahakoti eest dikteerides poliitikat.

Allikas:
The Case for Copyright Reform by Christian Engström MEP & Rick Falkvinge.